Valmisolek lugemiseks ja kirjutamiseks hakkab kujunema üsna varakult ning sellel ei näi siis veel lugemisega mingit seost olevat.

2–3-aastane laps omandab uusi sõnu pidevalt (mis on mis?). Tähed kui uued nimetused mingitele esemetele, näiteks talle tegutsemishuvi pakkuvatel klotsidel, omandab ta samuti nagu selle, et pall on pall, nukk on nukk ja auto on auto. Selles vanuses kehtib aga kindel hoiatus: hoolimata tähtede tundmisest, ei tohi last sundida tähti sõnadeks kokku lugema. Märksa enam on lugemisvalmis lapsi 4–5-aastaste, kõige rohkem aga 5–6-aastaste hulgas. Kui laps hakkab ise lugema enne 5-aastaseks saamist, on see rõõmus üllatus, aga pärast 5. sünnipäeva võiksid vanemad juba huvituda sellest, kas laps tähtede tundmise kõrval suudab mängida ka sõnade häälikuteks lahutamise mängu.

Kuna laps hakkab lugema raamatute abil, siis tuleks lapsevanemal äratada huvi raamatute vastu juba varases eas, lugedes talle ette lihtsaid lugusid, luuletusi ja vaadata pilte. Lapsele on vajalikud erinevad raamatud. Alguses on raamatud erksate piltidega. Püüdke leida raamatuid suurte, erksate detailsete illustratsioonidega, sest pildid toovad hästi esile sündmusi, et laps näeb pildil kõike seda, mis oli alles äsja ette loetud. Või muidu algavad lõpmatud küsimused: „Aga kus on see jänes?“, „Aga kuhu läks hunt?“. Kui laps õpib „lugema“ pilte, õpib ta ka sõnu lugema.

Lapsele pakub suurt rõõmu, kui ta saab vastata teie küsimustele. Küsige kõike, mis võimalik, igasuguseid detaile. Näiteks: „Mitu linnukest on selle puul?“, „Aga, mis teeb see laps seal eemal?“, „Kus on silmad või käpad loomal?“. Ärge unustage rääkida vormidest ja värvidest, pöörates lapse tähelepanu asjade erinevusele: „Vaata, milline ilus pall! Aga kus on veel pall? Näe siin! See on ka ümmargune. Aga millised asjad on veel ümmargused?“. Kolmeaastased nimetavad värve veel ebakindlalt, neile on vaja võimalikult tihti näidata värvide erinevusi ja pidevalt neid nimetada: „Vaata, Monika, milline ilus punane tuletõrje auto! See on punane nagu see maja katus. Ja kleidike on sul ka punane“. Vaata koos lapsega paar minutit mõnd pilti, siis kata see kinni. Küsi pildil kujutatu kohta lihtsaid küsimusi näit: „Kelle käes oli pall?“. Kirjelda mõnd tegelast, eset, mis on pildil kujutatud ja lase tal arvata, millest jutt käib. Seejärel on lapse kord sulle midagi kirjeldada. Huvi raamatute ja lugemise vastu aitab lapsel tunda püsivat huvi siis, kui väikelaps on haaratud raamatu tegemisse. Raamatu tegemise juures peab lähtuma lapse huvist, jutuke peab olema huvitav ja tekitama motivatsiooni teada saada, mis juhtub edasi. Tegutsedes lapsega raamatu koostamisel, areneb lapse sõnavara, mälu, silmaring, ja mis kõige tähtsam, saab meeldivalt koos aega veeta. Kuulates, arvestades ja kaasates last raamatu tegemise juurde, suurendate lapse enesekindlust ja usku endasse. Huvi jutukese vastu suurendab lapse sõnavara kiiresti, jättes meelde juba terveid lauseid. Laps ammutab teadmisi ja näitab enesekindlust, kui talle jutukest ette lugeda. 

Lapsele tuleb teadvustada, et raamat on loomulik osa elust, mis jagavad meile informatsiooni ja laiendavad silmaringi. Väga tähtis on lapsele näha, et ka vanema loevad meeleldi. Ta peab tunnetama, et raamatud on täiskasvanule mitte vähem tähtsad kui temale. Raamat arendab lapse kujutlusvõimet, õpetab kuulama, aitab kaasa mälu arendamisele – lapsele jäävad meelde märksõnad, tegelased, huvitavad pildid, sündmuste järjekord.

Ergutage mudilase huvi tähtede ja sõnade vastu, tehes järgmisi tegevusi:

• kleepides köögis ja lapse toas olevatele asjadele sildid nende nimedega ning mängides lapsega asjade äratundmise mänge. Juba enne seda, kui laps suudab meelde jätta objekti ja sõna vahelise seose, aitab sõna visuaalne esitamine teda lugemiseks ette valmistada. Hiljem võivad oma panuse sellesse protsessi anda ka pildiväljalõiked ja joonistused, millele on lisatud lühike kirjeldav tekst;
  
• rõõmu võib lapsele pakkuda see, kui lasta tal hüpata tähelt tähele niisuguses järjekorras, et moodustuks tema nimi, või hüpata oma nime algustähele, pereliikmete või sõprade nimede esitähtedele. Igavuse vältimiseks on võimalik seda mängu mängida paljudes erinevates variatsioonides;
• lugege suuri kirju poodidel, tänavatel;
• kirjutage lapse nimi, kasutades lihtsaid lauseid, asetage need nähtavasse kohta ja lugege aeg-ajalt kõvasti ette;
• õpetage lapsele selgeks tema nime kirjapilt, lastes tal tähti ükshaaval näpuga üle vedada;
• puust täringuga, mille külgedel on tähed, saab mängida järgnevaid mänge: „Leia samasugune täht!“ Laps veeretab täringut ja leiab tähetabelist samasuguse tähe. Täiskasvanu nimetab tähe nime. „Mis täht on?“ Laps veeretab täringut ja ütleb, mis täht on. „Leia selle häälikuga algav sõna.“ Laps leiab pildi, mille nimetuse alguses on täringul kujutatud tähele vastav häälik.

Teie kolmeaastasele lapsele meeldib rääkida jutte piltidel olevatest pereliikmetest – sellise jutu võite talle lihtsate lausetega ka ise ette kirjutada. Juba ajal, kui ta pole veel võimeline lugema, aitab see protsess siseneda tal lugude loomise maailma.

• Tee puudutuste tähestik. Selleks lõika paberist tähed ja kleebi neile peale kangatükke, liivapaberit või litreid. Kui lapsel on tähed juba selged, mängi temaga äraarvamise mängu. Seo salliga lapse silmad kinni ja anna talle tähekaart ära arvamiseks.
• Võimalus teha huvitavaid tähtmosaiike. Selleks tuleb meisterdada ühesugused tähekaardid ja siis üks kaart osadeks lõigata. Tükikesed laduda tervele tähe šabloonile.
• Paluge lapsel võtta kolm tähte ja panna need ritta. Leidke samad kolm tähte ja pange need virna lapse ette. Paluge lapsel leida kokkusobivad tähed, kuni kõik kolm tähte on paarilise leidnud. Kolme paari sobitamiselt minge üle kuuele, seejärel kaheksale paarile.
• Korraldage üks pabertähtede komplekt tähestikulises järjestuses. Teine komplekt andke lapsele. Paluge lapsel võtta üks täht ja leida sellele paariline.
• Milline täht on kadunud? Laual on 5–10 tähte (hiljem võib arvu suurendada). Täiskasvanu katab tähed rätikuga kinni ja kutsub lapse enda juurde. Ta võtab minutiks rätiku ära. Laps peab meelde jätma, milliseid tähti näidati. Minuti päras katab mängujuht tähed rätikuga kinni. Mängujuht võtab tähtede seast ühe tähe ära. Laps peab ära arvama, milline täht on kadunud.
• Tähtede memoriin. Mängus läheb vaja kahte pabertähtede komplekti. Mängitakse memoriini põhimõttel.
• Laske lapsel meisterdada isemoodi tähestik, kasutades erinevaid töövahendeid ja materjale.

Tähtede moodustamine erinevate materjalide abil: plastiliinist või savist voolimine, paberist lõikamine, nöörist või traadist valmistamine jm. Looduses saab tähti teha käbidest, kividest, okstest, kõrtest, tõrudest, kastanitest, kirjutada liivale, lumele.

Lugemise aluseks on hästi arenenud sõnavara ja häälikute kuulamine ning nende eristamine sõnas. Lase lapsel sõna häälikute kaupa öelda (häälida).

Alustuseks anda ülesandeks meeles pidada vastava häälikuga sõnu esitatud jutust, luuletusest, laulust, leida see häälik oma toast, õues, tänaval leiduvate esemete nimetustest, anda mõistatusi, mille vastus sisaldab käsiteldavat häälikut. Kui laps on juba harjunud eristama sõnades nii täis- kui ka kuuldavaid kaashäälikuid, võib esitada sõnu ja lasta määrata:

• kas antud häälik sõnas üldse esineb;
• kas see esineb sõna alguses, lõpus või keskel (nt s-i puhul siil, uss, isa, Liisi jne);
• koguge 3-4 väikest eset, mille nimetused algavad sama häälikuga, näiteks auto, ahv ja aken. Pange need kandikule koos viie muu esemega, mille nimetused algavad erinevate häälikutega. Paluge lapsel võtta sealt need esemed, mis algavad teie nimetatud häälikuga.
• paluge lapsel välja valida üks pilt, näiteks koer. Nüüd öelge: „Mis on esimene häälik, mida sa kuuled, kui ma ütlen sõna „koer“?“ Las ta kordab sõna mitu korda, nii et iga häälik kostaks selgelt ja aeglaselt. Kui ta ütleb „K“ paluge tal võtta täht  „K“ ja panna täht pildi kõrvale. Korrake samu samme, mis enne, et leida kõik tähed.

Häälikute tundmaõppimisel tuleb õpetada häälikuid ka koos hääldama, niisiis sõna moodustama. Sellega tuleb alustada kohe, kui on tutvutud paari täishäälikuga. Suurepäraseid võimalusi pakuvad kaksiktäishäälikutest sõnad ai, oi, ui, ei. Kasutatakse mitmesuguseid võtteid:

• hääldada pikalt üht häälikut, siis järgmist, kuid nii, et pausi ei tekiks. Algul hääldatakse pikalt, siis järjest kiiremini ja lühemalt, kuni laps saab aru sõna tähendusest (aa-ii, a-i, ai). Selline harjutus on tähtis lugemise ettevalmistamisel;
• saadud sõnas asendatakse üks häälik teisega ja proovitakse koos hääldades, milline sõna nüüd tekib (nt sõnas ai asendame a u-ga, seejärel e-ga). Pikemates, 3–6-tähelistes sõnades, õpetatakse määrama häälikute arvu ja järjekorda. Sellised harjutused on õige lugemistehnika omandamise eeltööks.

Lause. Kui laps on kindlalt omandanud sõna mõiste, tutvustatakse talle ka lauset ja õpetatakse teadlikult koostama lihtsaid 2–4-sõnalisi lauseid:

• luba lapsel lõigata ja kleepida. Väga head on vanad kataloogid. Võib öelda: tee mulle pilt, kus oleksid riideesemed või jalatsid jm. Kirjuta esemete juurde nimetused, lase lapsel lugemist proovida. Alusta lihtsate sõnade lugemisest;
• sõna arvamise mäng. Kirjuta sõna paberile, jättes ühe tähe kirjutamata. Lase lapsel mõistatada. Näit: A_TO, K_RU, EM_;
• ruumis asuva eseme ära arvamine. Ütle lapsele sõna esimene häälik või ka viimane häälik. Lase lapsel ära arvata. Näiteks alguses on L ja lõpus on D (laud);
• sõnakett – ütle lapsele sõna. Laps ütleb sõna viimase häälikuga algava sõna. LILL- LAPS- SAI- ISA-AUTO jne.

Lugema ja kirjutama õppimist võib siduda joonistamise, laulmise ja vaatlusõpetusega.

Esmalt vaadeldakse pilti ja arutletakse selle põhjal, siis jutustab täiskasvanu pildi kohta loo, laps joonistab jutu järgi pildi. Pildi juurde kirjutab ta sõna, mis jutus ja pildil kujutatust kõige olulisemana tundub. Lõpuks lahutatakse kirjutatud sõna silpideks ja häälikuteks.

Siin välja pakutud nõuanded on vaid väike osa võimalustest, mis aitavad kaasa lapse lugema õpetamisele.

Julget proovimist, järjekindlust ja katsetamist koos lapsega!

Jelena Sepp

lugemisnõustaja

haridusmentor

www.koolitushuvi.ee

www.leidlik.ee