LUGEMISSOOVITUS ÕPETAJATELE JA ABIÕPETAJATELE
Head õpetajad ja abiõpetajad!
Meie päevad on täidetud tähelepanu, juhendamise ja hoolimisega. Märkame lapsi – nende tegemisi, sõnu ja katsetusi, ent vahel tasub hetkeks peatuda ja küsida: kas me toetame lapse õppimisoskuse arengut või eeldame, et ta juba oskab õppida?
Meie päevad on täidetud tähelepanu, juhendamise ja hoolimisega. Märkame lapsi – nende tegemisi, sõnu ja katsetusi, ent vahel tasub hetkeks peatuda ja küsida: kas me toetame lapse õppimisoskuse arengut või eeldame, et ta juba oskab õppida?
Oktoobris Õpetajate Lehes ilmunud Mikk Granströmi artikkel „Hinne ei räägi kogu lugu – kool peab õpetama õppimist” kutsub meid selle küsimuse üle sügavamalt mõtlema. Kadrioru Saksa Gümnaasiumist sirgunud haridusteadlane tuletab meelde, et õppimine ise on oskus, mida tuleb arendada samamoodi nagu jooksmist, joonistamist või suhtlemist. Õppimist tuleb õpetada – laps ei sünni teadmisega, kuidas ta õpib, kuidas oma mõtteid korrastada, tähelepanu hoida või katsetusi suunata.
Tahaksin siinkohal tähelepanu juhtida, mis on õppimine lasteaialapse vaates.
Õppimine on lapse aktiivne ja uudishimulik suhestumine maailmaga, kus ta märkab, katsetab, seob kogemusi ning kujundab arusaamu. See toimub läbi mängu, suhtlemise, liikumise, tähelepanu ja eneseväljenduse – kõiges, mida ta teeb, kuuleb ja kogeb.
Lasteaiaeas ei ole õppimine eraldi tegevus, vaid osa igast hetkest – olgu see kivi taskusse pistmine, soki jalga panemine või küsimus „Miks taevas on sinine?”. Laps õpib läbi kogemuse – puudutades, vaadeldes, korrates, proovides ja vahel ka eksides. Õppimine tähendab lapse jaoks taipamist, et temaga juhtus midagi uut:
• Ma panin tähele.
• Ma tegin midagi esimest korda.
• Ma sain aru, miks midagi juhtus.
• Ma proovin veel kord.
Granström rõhutab, et kooli (ja tegelikult ka lasteaia) eesmärk ei ole pelgalt teadmiste edasiandmine, vaid õppimisvõime kujundamine – aidata lapsel mõista, kuidas ta õpib, mis teda aitab ja mida ta järgmisena vajab.
Lasteaias ei panda hindeid, kuid me hindame iga päev – märkame, sõnastame ja peegeldame. Meie igapäevane suhtlus loob lapse enesekindluse, usalduse ja soovi õppida. Just meie küsimused, kuulamine ja tähelepanu aitavad lapsel märgata:
• Ma suudan.
• Ma oskan.
• Ma õppisin midagi uut.
See artikkel on väärt lugemist, sest see avab õpetaja rolli sügavamalt – mitte ainult teadmiste jagajana, vaid õppimise juhina, kes loob tingimused, nii et laps saaks ise mõelda, katsetada ja avastada.
Taipamised, mis võiksid kõnetada lasteaiaõpetajat:
1. Õppimist tuleb õpetada juba varakult.
Laps ei tea sünnist saati, kuidas ta õpib. Õpetaja saab aidata tal märgata oma tegevust:
• Kuidas sa selle avastasid?
• Mis sind aitas?
• Mida võiks järgmisel korral teisiti teha?
Need küsimused kasvatavad oskust mõista ja juhtida oma õppimist.
2. Õpetaja on õppimise suunaja, mitte üksnes teadmiste edastaja.
Õpetaja ei ole ainult teadmiste allikas, vaid mõtlemise suunaja ja arutelukaaslane. Lasteaias tähendab see vähem valmis vastuseid, rohkem kuulamist, uurimist ja koos mõtlemist.
3. Protsess on tähtsam kui tulemus.
Kuigi lasteaedades pole hindeid, hindame me vahel lapsi n-ö tulemuse järgi. Granström tuletab meelde, et olulisem on teekond – kuidas laps katsetas, õppis ja avastas.
4. Õppimise rõõm ja uudishimu on tugevamad kui välised hinnangud.
Kui laps õpib sisemisest huvist, mitte täiskasvanu ootustest lähtuvalt, on õppimine sügavam ja püsivam. Õpetaja saab seda toetada, kui ta märkab lapse isiklikke huve ja lubab neil kasvada.
Küsimused SULLE pärast lugemist:
• Millal märkad, et laps päriselt õpib, mitte lihtsalt ei tee kaasa?
• Kuidas toetad laste enda mõtlemist ja avastamist?
• Millal oled ise lapse käest midagi õppinud?
• Mida tähendab sinu jaoks „õppima õpetamine” lasteaias?
„Hinne ei räägi kogu lugu – kool peab õpetama õppimist”
(Õpetajate Leht, oktoober 2025)
Huvi OÜ Koolitused
Huvi OÜ tegevjuht ja koolitaja
Kolga lasteaia õppejuht
Tahaksin siinkohal tähelepanu juhtida, mis on õppimine lasteaialapse vaates.
Õppimine on lapse aktiivne ja uudishimulik suhestumine maailmaga, kus ta märkab, katsetab, seob kogemusi ning kujundab arusaamu. See toimub läbi mängu, suhtlemise, liikumise, tähelepanu ja eneseväljenduse – kõiges, mida ta teeb, kuuleb ja kogeb.
Lasteaiaeas ei ole õppimine eraldi tegevus, vaid osa igast hetkest – olgu see kivi taskusse pistmine, soki jalga panemine või küsimus „Miks taevas on sinine?”. Laps õpib läbi kogemuse – puudutades, vaadeldes, korrates, proovides ja vahel ka eksides. Õppimine tähendab lapse jaoks taipamist, et temaga juhtus midagi uut:
• Ma panin tähele.
• Ma tegin midagi esimest korda.
• Ma sain aru, miks midagi juhtus.
• Ma proovin veel kord.
Granström rõhutab, et kooli (ja tegelikult ka lasteaia) eesmärk ei ole pelgalt teadmiste edasiandmine, vaid õppimisvõime kujundamine – aidata lapsel mõista, kuidas ta õpib, mis teda aitab ja mida ta järgmisena vajab.
Lasteaias ei panda hindeid, kuid me hindame iga päev – märkame, sõnastame ja peegeldame. Meie igapäevane suhtlus loob lapse enesekindluse, usalduse ja soovi õppida. Just meie küsimused, kuulamine ja tähelepanu aitavad lapsel märgata:
• Ma suudan.
• Ma oskan.
• Ma õppisin midagi uut.
See artikkel on väärt lugemist, sest see avab õpetaja rolli sügavamalt – mitte ainult teadmiste jagajana, vaid õppimise juhina, kes loob tingimused, nii et laps saaks ise mõelda, katsetada ja avastada.
Taipamised, mis võiksid kõnetada lasteaiaõpetajat:
1. Õppimist tuleb õpetada juba varakult.
Laps ei tea sünnist saati, kuidas ta õpib. Õpetaja saab aidata tal märgata oma tegevust:
• Kuidas sa selle avastasid?
• Mis sind aitas?
• Mida võiks järgmisel korral teisiti teha?
Need küsimused kasvatavad oskust mõista ja juhtida oma õppimist.
2. Õpetaja on õppimise suunaja, mitte üksnes teadmiste edastaja.
Õpetaja ei ole ainult teadmiste allikas, vaid mõtlemise suunaja ja arutelukaaslane. Lasteaias tähendab see vähem valmis vastuseid, rohkem kuulamist, uurimist ja koos mõtlemist.
3. Protsess on tähtsam kui tulemus.
Kuigi lasteaedades pole hindeid, hindame me vahel lapsi n-ö tulemuse järgi. Granström tuletab meelde, et olulisem on teekond – kuidas laps katsetas, õppis ja avastas.
4. Õppimise rõõm ja uudishimu on tugevamad kui välised hinnangud.
Kui laps õpib sisemisest huvist, mitte täiskasvanu ootustest lähtuvalt, on õppimine sügavam ja püsivam. Õpetaja saab seda toetada, kui ta märkab lapse isiklikke huve ja lubab neil kasvada.
Küsimused SULLE pärast lugemist:
• Millal märkad, et laps päriselt õpib, mitte lihtsalt ei tee kaasa?
• Kuidas toetad laste enda mõtlemist ja avastamist?
• Millal oled ise lapse käest midagi õppinud?
• Mida tähendab sinu jaoks „õppima õpetamine” lasteaias?
Artiklit
saad lugeda siit:„Hinne ei räägi kogu lugu – kool peab õpetama õppimist”
(Õpetajate Leht, oktoober 2025)
Huvi OÜ Koolitused
Huvi OÜ tegevjuht ja koolitaja
Kolga lasteaia õppejuht