Lapse võimete arendamiseks on vajalik, et ta oleks ümbritsetud rikkalikke aistinguid pakkuva keskkonnaga, et tal oleks võimalik ümbrust uurida ilma suuremate piiranguteta.

Lapse loomulik huvi, kui seda pole halvustatud ega piiratud, juhib teda ümbritseva elu märkamise, vaatlemise ja kuulamise oskuseni. Huvi paneb teda mõtlema nähtu ja kuuldu üle, ühendama uusi teadmisi senistega, korrastama neid arutlusi eakaaslaste ja täiskasvanutega. Huvi tekitab tegutsemisideid, milles seotakse uurimise käigus omandatu kujuteldavaga, vallandades sageli imepäraseid fantaasialende. Selle tulemusena arenevad taju, kujutlused, mälu ja mõtlemine ning hakkavad moodustuma eluaegseks õppimiseks vajalikud alusoskused.

Areng ei toimu iseenesest, vaid on tihedas seoses kogemusega, mis on omandatud juba sünnist saadik. Kogemused omalt poolt liituvad ümbritsevate inimestega. Laps peegeldab oma teadmistes ja kogemustes sotsiaalset ning kultuurilist reaalsust. Sotsiaalne keskkond mõjutab inimese mõtlemist.

Keskkonnal on suur mõju oskustele, saavutustele, sotsiaalsetele ja emotsionaalsetele probleemidele. Oskuste taset ning saavutusi mõjutavad ühiskond ning lapse ja lapsevanema koostöö. Vanemad võivad laste arengut mõjutada ka ise kohal viibimata, näiteks korraldada lapse ümbruskonda käitumist stimuleerival või piiraval viisil. Lapsele võib muretseda teatud esemeid, sõlmida kokkuleppeid, seada ajapiiranguid. Lapse jaoks on oluline, milliseid nõudmisi, ootusi, norme ja hinnanguid täiskasvanu esitab, see mõjutab tema võimalusi kohaneda keskkonnaga ning seeläbi arendada oma sotsiaalseid oskusi.

Iga lapse arengus on erakordselt tähtis väikelapseiga, mil pannakse alus lapse edaspidistele õnnestumistele nii õpingutes kui ka töös. Koosveedetud aeg (ühised toimetused, koosmäng) aitab last lähemalt tundma õppida ja tema arengut edaspidi suunata. Vanemal tuleb luua õppimist toetav keskkond. Õppimiskeskkond peab pakkuma lapsele turvalisust, soojust ja huvi. Keskkond peab pakkuma lapsele ühelt poolt probleeme ja teiselt poolt vahendeid nende lahendamiseks. Kindlasti on tal vaja ka täiskasvanut, kes kuulaks ja vastaks küsimustele. Et teada, milliseid mänguasju ja tegevusi lapsele pakkuda, on täiskasvanul vaja ära tunda, millisesse arenguetappi laps on jõudnud. Lapsele tuleb anda mängimiseks lelud, mis on ühe sammu võrra tema arengust ees. Sama kehtib jututeemade kohta. Täiskasvanu peab julgustama last aktiivselt tegutsema. Lev Võgotski, Vene psühholoog ja eripedagoog, on väitnud, et laps, kes oskab tegutseda täna teiste abiga, suudab teha seda homme ise. Õpetus on siis hea, kui ta on arengust ees, lähima arengu tsoonis, kui laps on sellises tegevuses, mis sunnib teda ennast ületama. Mida rohkem uut laps on näinud ja kuulnud, seda rohkem uusi asju tahab ta tundma õppida. Mida mitmekesisemate stiimulitega laps on keskkonnas toime tulnud, seda suurem on tema toimetulekuvõime. Lapsele meeldib see täiskasvanu, kes vahetevahel tema mängus osaleb. Mida sügavamad on lapsevanema teadmised, seda edukamalt suudab ta oma last kasvatada ja tema arengule kaasa aidata.

Lapsevanem tegutseb teejuhi ja suunajana. Vanema eesmärgipärane tegevus aitab lapsel osa saada erinevatest teadmistest. Planeeritud tegevused viivad samm-sammult kergemalt ülesandelt raskemale. Iga laps on isiksus oma tugevate ja nõrkade külgedega. Tegutsedes koos lapsega, õpib lapsevanem last tundma, nägema tema tugevaid ja nõrku külgi. Toetades ja innustades väikelast, pannakse alus sellele, milliseks kujunevad tema huvid ja võimed edaspidi.

Üldjuhul vaadeldakse arengukeskkonnana perekonda, kaaslaste rühma ning elukeskkonda. Lapse esmaseks ja samas ka kõige mõjuvõimsamaks ning spetsiifilisemaks arengukeskkonnaks ja -faktoriks on kahtlemata perekond. Eakaaslaste ja muu koduvälise arengukeskkonna mõju lisandub alles hiljem.

Laps on väga paljude sidemete abil perekonnaga seotud. Siin põimuvad suhted ema ja isa, õdede ja vendade, vanavanemate ja sugulaste vahel. Laps jäljendab, talletab ja võtab kõike õige mudelina, olgu see siis hea või halb.

Perekond on hierarhia, kus kõige suurem vastutus lasub lapsevanematel. Vanemad on kohustatud oma lapse eest vastutama, ta üles kasvatama ja teda arendama. Perekonna edukaks toimimiseks ja kooseluks on oluline, et kõik pereliikmed panustavad ühisesse ellu. Traditsioonilistes ühiskondades peetakse tavapäraseks perekonda, mille moodustavad ema, isa ja lapsed, varasematel aegadel olid lisaks nendega koos elavad vanavanemad. Emad kulutavad laste eest hoolitsemisele rohkem aega ning on lapse jaoks lähedasemad, isad seevastu mängivad koos lastega ja võtavad ette erinevaid rekreatsioonialaseid tegemisi. Isade toetava tegevuse tulemusena laste kasvatamisel on lastel täheldatud paremaid tulemusi koolis ja eakaaslaste grupis. Vanavanematel on laste käitumisele nii otsene kui ka kaudne mõju. Kaudne mõju avaldub näiteks selles, et vanavanemad toetavad oma lapsi rahaliselt või emotsionaalselt, otsene, et vanavanemad kuuluvad samasse leibkonda ja on laste ajutised hooldajad, kui mõlemad vanemad on tööl. Vanavanemad annavad edasi infot ja väärtushinnanguid, on tähtsad suhtluspartnerid ning on emotsionaalseks toeks, kui laps on oma vanematega riius.

Perekond paneb esimestel eluaastatel inimese arenemisele ja haridusele kõige tähtsama aluse. Perekond on kasvatuse püha tempel, milles leidub rahu ja vaikust, aga ka elavat ja tegevat elu. Seal valitseb vastastikune usaldus, heatahtlikkus ja armastus, mis on kõige tähtsamad tingimused edukaks kasvatuseks. Sealt võib leida toetust, andestamist, mõistmist. Kodused kasvatajad on loomulikult kõikide õiguste ja kohustustega lapsevanemad.

Tihti on vaadeldud vanemaks olemist rollide vaatenurgast. Emal ja isal on mõlemal oluline, kuid erinev roll perekonnas ning laste arengu toetamisel. Emaroll on ajaloo vältel olnud naise üheks põhirolliks. Ema hoolitseb, rahustab, toidab ja on seotud lapse hea enesetunde ning arenguga. Ta on olulisel kohal lapse arengu toetajana, suhete hoidmisel ja tundelisel suhtlemisel lapsega. Isal on perekonnas olnud läbi aegade täita klassikaline mehe roll – majandusliku kindlustaja ja kaitsja roll. Lisaks sellele on isa kaaslane, hooldaja, abikaasa, moraalne tugi, eeskuju. Tema ülesannete hulka kuuluvad ka õpetamine ja mängimine. Isa mõjutab lapse arengut perekonnas ka enda mitmete rollide kaudu. Ta on perekonnas omaette jõud, mis kõrvuti emaga moodustab perekondlike suhete mitmekülgse terviku. Ema on traditsiooniliselt hoolitseja ja toitja, isa piiride seadja ja „ukse“ avaja maailma. Isa kaasamine kasvatusprotsessi on väga oluline, sest tema eemalejäämine laste kasvatamisest muudab kasvatuse ühekülgseks. Isa roll laste kasvatamisel on olulise tähtsusega, kui pöörata tähelepanu laste soolistele erinevustele ja vajadusele erinevate eeskujude järele. Isa lähedust vajavad kõik lapsed, aga eriti vajavad seda poisid. Pere, kus on olemas mõlemad vanemad – ema ja isa –, tuleb paremini toime ka kasvatusülesannetega.

Vanemad vormivad lapse maailma, tehes selektiivseid, valikulisi eelistusi, tõstes olulist esile, jagades selgitusi. Kui vanemad ütlevad näiteks, et mingi objekt või tegevus on hea/halb, õige/vale, tähtis/tähtsusetu, siis nad vahendavad kultuuriväärtusi. Nende arvamustel võib olla väga tugev emotsionaalne ja eetiline tähtsus. Lapsevanem avab mõistete tähendused teisiti, kui seda teevad sõnaraamatud. Inimestevaheline suhtlemine pakub alati rohkem, kui ükskõik milline tehniline õppevahend eales suudaks. Liikumatul mänguasjal ja sellel, mida ema või isa liigutab, on suur erinevus. Küsimus on inimestevahelise suhtlemise eesmärgipärasuses.

Perekonna psühholoogilised ja sotsiaalsed ülesanded ehk funktsioonid ning pereliikmete erinevad interpersonaalsed oskused ja pädevused moodustavad perekonda iseloomustava funktsioneerimisstiili. Järgnevalt on kirjeldatud 12 erinevat tunnust, mis erinevates kombinatsioonides ja omavahel seotuna tagavad perekonna optimaalse funktsioneerimise.

·       Veendumus, et suudetakse toime tulla perekonna ja pereliikmete kasvu ning heaolu tagamisega.

·       Väärtustatakse nii suuri kui väikesi asju, mida pereliikmed teevad hästi, ja julgustatakse üksteist jätkama.

·       Keskendutakse ühisele vaba aja veetmisele ja koostegutsemisele.

·       Lähtutakse põhimõttest „liikuda edasi nii headel kui halbadel aegadel“.

·       Kõik pereliikmed tähtsustavad eesmärkide, vajaduste ja probleemidega toimetulekuks kulutatud aega ja energiat.

·       Pereliikmed oskavad üksteisega positiivselt suhelda.

·       Perekonnas on selgelt määratletud reeglid, väärtused ja uskumused, mis on aluseks soovitud käitumisele.

·       Kasutatakse erinevaid toimetulekustrateegiaid ja -meetodeid, mis tagavad positiivse funktsioneerimise nii tavapärastes kui ekstreemsetes elusündmustes.

·       Probleemilahendamisoskusi rakendatakse erinevates elusituatsioonides.

·       Osatakse olla positiivne ja näha positiivset kõikides elu aspektides, osatakse näha kriisides ja probleemides võimalust arenguks ja õppimiseks.

·       Paindlikkus ning kohanemisvõime rollides, mis on seotud perekonna vajaduste rahuldamisega.

·       Tasakaal perekonnasiseste ja -väliste ressursside kasutamise vahel, et toime tulla elusündmustega ja planeerida tulevikku.

Ei ole olemas õigeid ega valesid funktsioneerimisstiile, kuid need erinevad oma efektiivsuse poolest.

Lapse ja vanemate suhtlemist mõjutavad vanemate omavaheliste suhete kvaliteet ja küpsus, pere elustiil, majanduslik toimetulek ning tervislik seisund. Kodu loob lapse arengu- ja kasvutingimused ning annab esmased sotsiaalsed kogemused. Vanemaks olemine tähendab oma lapsega paralleelselt arenemist. Laps vajab vanemaid, kes näitavad üles armastust ja hoolt ning on huvitatud, kuidas laps end sisimas tunneb. Igapäevasest ühtehoidmisest sünnib argipäevausaldus ja lapse usalduse võitmiseks peavad vanemad olema kättesaadavad nii füüsiliselt kui psüühiliselt, andes lapsele võimaluse oma tundeid lähedastega jagada. Lähisuhted on suhted, kus inimesed võivad olla avatud ja kus on võimalus leida mõistmist. Perekond peab olema koht, kus lapsed tunnevad end turvaliselt, austatud ja perekonnaga ühtekuuluvatena. Kodu vajab kõigi pereliikmete pidevat koostööd, ainult siis püsib ta igavesti. Meeldivad mälestused kodust tekitavad igatsust ning sinna igatsetakse tagasi minna ka aastate möödudes. Sellises kodus kasvanuna on kerge luua enda peret ja rajada kodu, sest eeskujuks on lapsepõlvekodu turvaline mudel, mida tasub järgida.

Lapsevanemad peavad seadma normid, millisena nad tahavad oma perekonda näha, millised väärtused peaksid peres valitsema ja kuidas üksteist kohelda. Lapsevanemal tuleb vaeva näha selle nimel, et tekiks perekondlik ühtekuuluvus. Vanemaid jälgides õpib laps, kuidas käituda, end väljendada, tundeid näidata ja konflikte lahendada. Laps teeb seda, mida lapsevanem ees teeb, ja õpib rohkem vaatlemise kaudu kui korraldusi kuulates. On väga tähtis, et täiskasvanud teeksid perekonnas omavahel koostööd ja näitaksid välja vastastikust austust ning armastust.

Katkend magistritööst "Lapsevanema huvid ja vajadused lapse arengu toetamisel ja kasvukeskkonna loomisel Jõelähtme vallas"
J. Sepp